] “Ma olengi valmis,” vastas keiser. “Eks ole mu uued rõivad toredad?” ja ta keerutas end muudkui peegli ees, nii et kõik pidid märkama, kui väga ta oma riietest lugu peab.
[39] Kammerteenrid, kes pidid sleppi kandma, tegid, nagu tõstaksid midagi kahe käega ja liikusid edasi, käed õhus. Nad ei tahtnud, et keegi saaks aru, et nad tegelikult sleppi ei näe.
[40] Keiser kõndis rongkäigus baldahhiini all, ja kõik inimesed ütlesid: “Küll on keisril ilusad riided! Ja mis ilus slepp! Kõik sobib nii hästi!”
[41] Keegi ei võinud lasta teistel aimata, et ta ei näe midagi, sest siis oleks mõeldud, et ta on rumal või ei sobi oma ametisse. Keisri riietel oli enneolematu menu.
[42] “Aga tal ei ole ju midagi seljas!” hüüdis üks laps.
[43] “Kuulake, mis laps räägib!” ütles ta isa. Ja sosinal räägiti üksteisele, mida laps oli öelnud.
[44] “Laps ütleb, et tal ei ole midagi seljas!” “Aga tal ei olegi midagi seljas!” hüüdis viimaks kogu rahvas.
[45] Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: “Rongkäik peab edasi minema!” ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.